Ootan vastuseid?!
Ma ise arvan, et mina olen küll pea ees vette hüpanud nii mõnigi kord. Näiteks enne Stenniga kohtumist otsustasin päevapealt oma kõik asjad autosse pakkida Tartust Tallinnasse kolida. Jah, just niisama. Lasin end samas firmas Tallinnasse üle kanda ja sain veel parema ametikoha ka veel. Kohtusin oma eluarmastusega seal.Veel julgem otsus oli meil kolida kuhugile kaugele maa majja. Ja siin me oleme. Üdini rahul oma eluga.
Siinkohal hullused ei lõppe. Ma andsin oma kahte eelnevasse töökohta lahkumisavaldused. Põletasin kõik sillad, et naasta tagasi lapsehoolduspuhkuselt oma vanale ametikohale. Ma olen töötu.
AGA ma ei kavatse lihtsalt logelema jääda või ainult koduperenaisetöid teha. Minu peas küpses plaan. Plaan mida ma edasi teha tahan. Võtsin end töötuna arvele ja hakkasin kirjutama äriplaani. Äriplaani kirjutasin ööd ja päevad, ööune arvelt, perekonna arvelt, kõige ja kõigi arvelt. Käisin ärinõuandlates konsultatsioonides, õppisin iseseisvalt asju, millest mul eelnevalt isegi mitte aimu ei olnud, kirjutasin äriplaani ümber ja korduvalt. Nutsin, naersin, olin elevil, olin rahul. Plaan sai valmis.
Aga miks ma ei ole juba taotlust esitanud, et saada alustava ettevõtte toetust? JAH, MIKS?
Sest ma ootan, ma koguaeg ootan. Ma olen oodanud juba kuuaega vastuseid, kas mu eelnevalt läbitud 160 tundi ettevõtlusaluseid on piisav töötukassa jaoks?! Kui raske või keeruline on vastata sellele küsimusele?
Pidevalt kirjutades oma konsultandile sain ma täna lõpuks vastuse. Vastuse küsimusele, kas ma pean läbima uuesti just töötukassa poolt pakutava koolituse või mitte.
Ja lõpuks pärast kuuaega ootamist saabus vastus. Vastuses seisis: jah, sa pead minema just töötukassapoolt pakutavale ettevõtluskoolitusele. Okei, lähen. Mis mul sellevastu ikka olla saab? Ainult küsimust tekitab see, et miks ma juba eelmisel kuul alustavale koolitusele minna ei saanud vaid pidin kuuaega ootama seda ei vastust?
Ma ütlen, aeg on raha. Aeg tiksub. Kevad ei oota. Või oot?? Ootab vist küll tegelikult.
Lõpuks ometi on läinud asjad liikuma.
Muideks siit ka küsimus, kui paljud inimesed toetavad tegelikult Teid hulljugetel otsustel? Minu ümber on jagunenud inimesed kahte leeri. Ühes leeris on niinimetatud ergutajad, kes ütlevad, et "YOU GO GIRL" ja teises leeris istuvad igavesed pessimistid, kes naervad. Naervad ja loobivad lauseid nagu "unusta ära", "sa ei saa seda toetust" ja arvavad ikka veel, et ma teen nalja. Nad arvavad , et ma teen nalja OMA tuleviku üle.
Kallid pessimistid, mul on teile küsimus- Kuhu Teie olete oma elus jõudnud?
Unista suurelt või ära unista üldse!
Kommentaarid
Postita kommentaar