Kannapööre - linnast maale

Esmaspäeva hommik, joon kohvi , heliseb telefon. Teisel pool telefoni helistab kuller ning ütleb, et soovib pakki tuua. Jess. Nagu jõulud. Hüppasin aga hoovipeale ja võtsin paki vastu. Tulid smuutid. Tagasi päris algusesse - oli üks täiesti tavaline mai kuu päev kui Emmedeklubi otsis Milupa smuutide testijaid ja meie osutusimegi üheks valituteks. Mul ei ole facebooki õnnemängudega eriti kogemusi, kuid ümberringi kõik tuttavad aina võidavad. Lõpuks kuu möödudes jõudis minuni üks väike kastike, milles on uhiuued Milupa smuutid. Smuutidega nagu te juba teate, ei ole mul hästi, sest üldse kuidagi ei saaa oma smuutimasinale hoogu sisse. Me ei ole Miaga poest viimasel ajal üldse neid tuubiasju ostnud. Kuidagi on see aeg meil mööda läinud, kuigi praeguseks tehakse ju ka täiskasvanutele tuubismuutisid. Pean ütlema, et tegelikult on see tuubivärk väga mugav, vähemalt kunagi püreedega tundus see mugav. Asusimegi kohe siis suure kivi peale istuma ning smuutisid mekkima. Esimesen

Teate, mul tuleb alati kananahk peale kui seisan poes selle lihaleti ees. Võib-olla sellepärast, et poes on seal külmkapi vahel alati nii paganama külm ja ma seisan seal oma 5-6 minutit vaadates lolli näoga seda valikut. Valikut ju nagu on, aga mitte miski ei ole ahvatlev. Eriti mitteapetiitseks muutuvad need lihad seal letis, kui mõtlen sellele,et kui kaua nad üldse marinaadis ligunenud on. Üle pika aja olen hakanud hindu vaatama poes ja ausalt mu silmad pidid imestusest peast välja kukkuma, kui nägin et ühe poti või koti eest tahetakse 7-8€. Ja selle raha eest saad sa siis palju sibulat, marinaadi ja ühe vardatäie liha. Kurat, selle raha eest saab ju kaks kilo liha. Jaanipäevaks nii ongi plaanis, et teen seekord ise marinaadi. Mulle jubedalt meeldib mündi ja keefiri marinaad, aga samas härrale ei ole üldse mokkamööda need "valged" marinaadid mis on jogurti või keefiri baasil. Siiski otsusatsin, et mündist ma ei loobu ja tegin mündi-ürdi marinaadi. Selleks läheb vaja

No tõsi ta on, et maakatel ei olegi eriti aega midagi telekast vaadata, aga midagi me siiski vaatame. Praegu saab muidugi veel jalgpall ka vaadata, aga kuna me ei ole eriti spordist huvitatud ja isegi mitte tugitoolispordist, siis jalgpall on kuidagi meist mööda läinud ja me seda ei vaata. Esiteks vaatan ma enam-vähem igal argipäeval metskassi. Jube seebikas ja pealegi olen seda seebikat juba näinud vähemalt 2 korda oma elu jooksul. Aga mis sa teed, kui Mia otsustab magada just sel kellaajal ja nii kui mia magama jääb algab mul prime-time ja kohvipaus ühes. Metskass on aga mulle nii pähe kulunud, et tean unepealt öelda Esmeralda või Lorenza teksti. Ja pealegi võiksin ma Miale igal õhtul unejutu asemel rääkida metskassi storysid. Ühesõnaga, kui me õhtul tuppa jõuame on uudised juba läbi. Me jõuame umbes Aadama ja Eeva saate ajaks. Teate seda saadet? Kuidas üks paljas mees ja naine saadetakse saarele semmima. Päris veider saade on, aga tegelikult saab vahest pulli ka seal. Loomuli

Käisime meiegi sel tähtsal üritusel nagu Eesti blogiauhinnad. Midagi vaud ei olnudki. Järgmine aasta enam ei osale ja lähme sööma subway võikusid Tartusse ja ei hakka 300km selleks sõitma. A muideks rahvast oli naljakalt vähe ja esikohta koju ei too. Viskan mõned pildid ka õhtust :)

Jah, just, ma lähen mehele. Lisaks kõikidele muudele üritustele nagu blogiauhinnad, jaanipäev, Mia ja Stenni sünnipäev, tegeleme me hoogsalt ka meie kõige tähtsama päevaga elus. Tegelikult ei suuda ma seda siiani uskuda, et päriselt ka mehele lähen. Kõige selle sagimise ja planeerimise juures olen täielikult blogilainelt pühitud. Kõik oleks kordades lihtsam, kui inimesed kirjutaksid oma kodulehele hinnad. See meeletu kümnete ja kümnete hinnapäringute saatmine on nii tüütu ja ajakulukas. Lisaks tahaks ma ju ära otsustada asjad, mitte oodata nädalaid seda kirvest hinda +km mis neil pakkuda on. Tundub, et kõigetähtsam on justkui valmis. Kutsed tegin ise ja just sellised nagu tahtsin - lihtsad. Sõrmused on meil ostetud- just sellised nagu meile meeldisid. Pulmaisa valitud, fotograaf ja videograaf on valitud, alkoholi tõime ka juba ära. Menüü on ka paigas ja telk bronnitud. Mida siis veel? Ahjaa, õigus, midagi peab selga ka panema ju.. Mulle tundub, et kõige raskem selle kõige

Tänane esmaspäev algas suhteliselt hallilt. Tegin silmad lahti tohutu mürina peale. Äike. Üks pool minust ütles jess, teine pool minust oli hirmul. Ma ei ole kunagi äikest kartnud, aga siin- siinsed äiksed on lausa kohutavad. Järve äike ( a võib-olla ei olegi sellist väljendit) on lihtsalt  viis korda hullem kui kusagil linnas. Kui meil müristab, siis ikka korraliku pauguga, nii, et kohe maja väriseb ja välku lööb nii heledalt, et terve tuba on valge.   Esimese asjana ikka võetakse ju telefon kätte. Jälle punane. Okei, tegelikult küll kuldne aga lihtsalt miljon meili ja messangeri nupukest. Isegi üks vastamata kõne. Vaatan üle ikka tähtsama- Facebooki sõnumid. Kõige tähtsam see siiski ei ole, kõige tähtsam magas veel õndsat und. Facebookis on Sten mulle saatnud pilte, no meie suhtlus käibki läbi piltide. Ja loomulikult on grupivestlus juba käima läinud. Võtan lahti meilid. Hunnikus igasugust jama ja siis veel üks meil, mida ootasin homme, aga ta tuli täna. Juba hommikul oli olemas.