Ma kolin ära!
Põhimõtteliselt hakkan ma kolima. Ja te küsite, et mis mõttes? No jah, olete ju isegi märganud, et siin blogis on ammu vaikus. Ja teate miks? Sest ma ei oska lihtsalt millesti kirjutada enam. Kui ma kirjutaks sellest kui halvaks lapseks on Mia muutunud alates lasteaeda minekust, siis mis see halamine ikka aitab? Ja kes viitsiks üldse lugeda teiste inimeste nuttu ja hala, kui niigi on sügisesed päevad hallid ja päevad juba pimedad ja masendavad. Või, et teeme remonti?! Jah teeme, ma ei tea ehitusest mitte kärbse mustagi ju. Lihtsalt niisama suu või näpud soojaks ei ole ka mõtet siia kirjutada. Pealegi, mis see teile kui lugejatele annab, kui kirjutan, et suurte abilistega sai põrand ülesse võetud ja tühjaks tassitud ja me ei leidnud põranda alt mitte midagi?! No okei, me hoidsime tegelikult hinge kinni, et sealt ei tuleks välja mingeid vahvaid üllatusi, aga ikkagi, see on nii igav lihtsalt. Tõstke käsi, kas kedagi huvitaks mitu pakki penoplasti meil suurde tuppa läheb... ilmselt ei t...