Ma kolin ära!

Põhimõtteliselt hakkan ma kolima. Ja te küsite, et mis mõttes?
No jah, olete ju isegi märganud, et siin blogis on ammu vaikus. Ja teate miks? Sest ma ei oska lihtsalt millesti kirjutada enam.
Kui ma kirjutaks sellest kui halvaks lapseks on Mia muutunud alates lasteaeda minekust, siis mis see halamine ikka aitab? Ja kes viitsiks üldse lugeda teiste inimeste nuttu ja hala, kui niigi on sügisesed päevad hallid ja päevad juba pimedad ja masendavad.
Või, et teeme remonti?! Jah teeme, ma ei tea ehitusest mitte kärbse mustagi ju. Lihtsalt niisama suu või näpud soojaks ei ole ka mõtet siia kirjutada. Pealegi, mis see teile kui lugejatele annab, kui kirjutan, et suurte abilistega sai põrand ülesse võetud ja tühjaks tassitud ja me ei leidnud põranda alt mitte midagi?! No okei, me hoidsime tegelikult hinge kinni, et sealt ei tuleks välja mingeid vahvaid üllatusi, aga ikkagi, see on nii igav lihtsalt. Tõstke käsi, kas kedagi huvitaks mitu pakki penoplasti meil suurde tuppa läheb... ilmselt ei tõuse ühtegi kätt.
Või näiteks õhksoojuspumbad. Must maa minujaoks ja sama must maa ka Stenni jaoks. Valisime mis me valisime, lõpuks valisime ikkagi kõige kallima õhksoojuspumba. No vot, rohkem ei oskagi selle teema kohapealt sõna võtta, nii läks, loodame, et on hea kah.

Ükspäev, aga just rääkisin Stennile, kuidas ma enam nagu oma südames ei tunne, et oma elu jagamine on päris just see millega tegeleda tahaks. Ja nagu elus ikka on-loodus tühja kohta ei salli. Kui sulged akna avaneb kohe sulle uks.
Aga laupäeva hommikul avasin ma ise ukse, noh päris reaalselt ja lasin tuppa oma uue ukse avaja. Mulle tuli külla üks tuttav, kellel on väga väga väga lahe projekt käsil. Tegelikult pöördus ta minu poole hoopis abipalvega.. Natukene olin hirmul, et mis saab siis, kui ma ei oskagi aidata?!

No ja siit saabki alguse minu kolimise lugu, ma kolin oma blogiga ära.
Ma ei jäta kirjutamist, aga hakkan kirjutama millesti palju põnevamast. Ma hakkan kirjutama milleski, millest ma oskan kirjutada, millestki millest ma midagi tean kah ja millestki , mis mulle on südamelähedane on ja midagi, millest ka teistel kasu võiks olla.
Kuna?
Varsti, mina hakkan juba kirjutama ja teie oodake kuni kõik tuleb avalikuks.
No ja kui see lõpuks juhtub, siis ma ei unusta ka teid, vaid annan teda kust minu lihtsaid ja inimesele- inimesele kirjutisi leida.
Samas ma ei saa öelda ka kindlalt, et bye bye , panen blogi kinni, sest kunagi ei tea mida head ma siiski jagada tahaks.
Nüüd siis lihtsalt teate, et olen jälle passiivne.

Kommentaarid

  1. passiivne võid olla aga päris pillid kotti ei luba panna. mina tahan küll kõike teada..mitu pakki penoplasti ikkagi läheb?! ah? :D
    ja pahast lapsest Miast oleks küll põnev kuulda, sest seda on raske uskuda :D
    :*

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ebausk segab elu

Tee ise marinaad

Kummitab või?