7 aastat hiljem – linnast maale, Ameerika mäed ja elumuutvad kogemused

 Hei! Tsau! Mina siin! Nii palju on aega möödunud, et isegi ei mäleta, kuidas blogipostitust alustama peaks. Aga siin ma nüüd olen – pärast seitset aastat maal elamist, ettevõtlust ja elumuutvaid õppetunde

Veel pool aastat tagasi ei oleks ma uskunud, et siia midagi kirjutan. Aga näed, siin ma olen! Miks? Kui ei viitsi kogu juttu lugeda, keri julgelt lõppu – seal räägin täpsemalt.

Praegu aga tahan teha vahekokkuvõtte meie elust maal. Kui tunned, et tahad kaasa elada, oled soojalt palutud lugema.

Naiivne algus, pöörane reaalsus

7 aastat tagasi alustasin blogi, kui kolisime maale, täis naiivset entusiasmi ja unistusi. Ei oleks osanud uneski näha, kuidas elu siin arenema hakkab.

2018 sündis meie esimene ettevõte – Peipsi Pipar. Esimene aasta oli rahulik, õppisime ärimaailma tundma. 2019. aastast aga läks kõik pöörase hooga edasi. Tšillitaimi sai järjest rohkem ja ka kasvuhoonete pinda, tootevalik kasvas ja meie kastmed jõudsid järjest rohkematesse poodidesse. Tootearendus käis täistuuridel, meedialood (Maahommik, Naisteleht, Maakodu) ja raadiointervjuud tulid üksteise järel. Meid märgati, ja see andis ainult hoogu juurde.

Kui 2021 valmis Maa Gurmee kodurestoran, sai alguse uus peatükk – toiduelamuste pakkumine otse oma koduõuel. Tööpäevadest said nädalad, nädalatest kuud, kus iga hetk oli täis tegemist. Koristasime, keetsime, kleepisime ja teenindasime – ikka ise, sest "küll jõuab". Ning kaks aastat hiljem jõudsime isegi Mehikoorma sadamasse uue suvebaari avada!

Rööprähklemise hind, tööd sai liiga palju, raha aga vähe

Kahe ettevõtte korraga juhtimine polnud aga kaugeltki lihtne. Mingil hetkel sai töökoormus üle pea: tuhandeid kastmeid nädalas, kümneid kinkepakke, grupitoitlustused, laadad ja samal ajal tuli kasvatada last, hoida üleval kodu ja... no teate küll, olla lihtsalt inimene.

On hetki, mida siiani eredalt mäletan – näiteks aeg, kui pidime valmistama ja pakkima 897 käsitöö šokolaadikommide karpi vaid viie päevaga. Või jõulukuud, kui elutuba oli täis ettevõtetele mõeldud kingitusi. Kogu see töö oli vahel lausa koomiliselt hullumeelne.

Aga lõpuks sai kõik liiga palju.

2023 kevadeks olin nii füüsiliselt kui vaimselt läbi põlenud ka toksiline kogemus lastehoius murdsid mind. See oli hetk, mil pidime tõsiselt mõtlema, mida edasi teha.

Koolikööki ja tagasi

Kui meie laps sai suuremaks ja alustas kooliteed, tekkis võimalus hakata kohalikus koolis kokana tööle. Mõtlesin, et miks mitte – nagunii pean iga päev teda kooli viima ja toiduvalmistamine on mulle ju loomupärane. Samuti tundsin, et tahaksin kogukonda aidata ja koolikeskkonda panustada.

Algus oli täis entusiastlikke ideid. Unistasin, kuidas saan lastele maitsvat ja tervislikku toitu pakkuda, muuta koolilõunad veidi põnevamaks ja panna nad armastama lihtsaid, aga värskeid maitseid. See töö oli mulle uus ja huvitav väljakutse.

Kahjuks ei olnud tegelikkus nii roosiline. Kooli keskkond võib-olla, et isegi mitte nii väga, kuid eriti lastehoiu osakond, osutus keeruliseks. Sealne õhkkond oli mürgine ja vastutöötav. Mind mõnitati ja alandati korduvalt – isegi kõige lihtsamad ideed said vastuseisu osaliseks. Kui pöördusin nuttes otsese ülemuse poole, sain vastuseks vaid, et "Harju ära, ta ongi selline" või "Ära pane tähele, meie oleme väga rahul". See oli kurnav ja haavav.

8 kuud selles keskkonnas töötamist oli lõpuks liiast. Ma tundsin, et selline sisekliima ei ole jätkusuutlik ja et ma ei suuda enam oma parimat panustada. Kui lõpuks lahkusin, jäin kahtlemata "halva" töötaja sildiga, aga ma ei kahetse seda otsust. Mitte keegi ei peaks taluma kiusamist ja lugupidamatust – isegi mitte oma töökoha nimel.

Loomulikult võiks sellest 8kuulisest tsirkusest lausa filmi vändata, kui näiteks šašlõkiämbriga visati lastehoiu poolt üle ukse mulle hommikune puder ja nähvati, et mu söök kõlbab vaid kanadele söögiks. Aga see selleks, ma olen tähendanud, et elu töötab nii, et kõik tuleb bumerangina tagasi. 

Valikud ja teelahkmel olemine

Otsustasime teha muutusi. Maa Gurmee kodurestoran jäi avatuks ainult ettetellimisel, ja Peipsi Pipra lugu sai väärika lõpu. Samal ajal sündisid uued ideed.

Me avasime Mehikoorma sadamasse suvebaari Kambüüs, mis on meile mõlemale täpselt see hingele asi. Lisaks avasime sel sügisel aastaringselt toimiva burgerikohviku ja uued projektid on juba küpsemas. Elu maal ei seisa kunagi paigal – iga lõpp on uue algus.

Mis ma tahan öelda?

Need seitse aastat on olnud nagu sõit kireval Ameerika mäel. Olen õppinud palju, kogenud veel rohkem ja näinud, kuidas meie pere unistused teoks saavad. Elu on õpetanud mind iseennast kuulama ja julgeid samme astuma.

Nüüd tunnen, et mul on palju, mida jagada. Mitte ainult edu ja säravaid hetki, vaid ka õppetunde, mis aitavad ehk teistelgi vältida samu vigu.

Seetõttu hakkan taas oma elust ja tegemistest rohkem rääkima – aga seekord Instagramis. Seal on mul võimalus jagada elu värvilisemat poolt, tundeid ja emotsioone, mida sõnad alati edasi ei anna.

Kui tunned, et tahad kaasa elada meie elu pöörastele seiklustele, siis oled lahkesti kutsutud! Jälgi mind Instagramis  @anettkallari – räägime seal edasi.

Tsau!