Hiljaks jäin

Hommik, avan silmad auto signaalitamise peale. Mõtlen, et küllap tuldi naabrinaisele sel ilusal teisipäeval kosja. Sulen silmad. Kuulen koputamist. Appi!
Hüppan voodist püsti , viskan jalga esimesed kättejuhtuvad retuusid ja lähen vaatan kes seal on. Peas keerleb 100 mõtet, kas need on ämm ja äi? Nad oleks ju helistanud. Naabrinaine? Kas midagi on juhtunud?
Kuulen naisterahva häält, ta hõikab midagi mulle. Ma ei saa suure toa uksest välja. Tee mis tahad, härra on hommikul lahkudes pannud puukiilu uksealla, et pipa elutoas ei sigatseks. Uks ei liigu ei edasi ei tagasi, vahelt läbi ei mahu, veimekirst ka laiutab ees.
Magamistoast kuulen Mia häält ütlemas "kutsu, kutsu". Selge, pipa ajas Mia ka nüüd ülesse.
Lõpuks punnitasin ukse lahti, kuid siis oli juba hilja. Näen köögiaknast kuidas postiljon minema kihutab..




Olen nördinud. Magasin maha. Postiljoniga tutvumine oleks andnud mulle maaellu väga suure lisaväärtuse. Võtsin Mia , panin vee keema ja tegin kohvi. Istume siin köögis laua taga, joon kohvi ja Mia nosib kohupiimakreemi. Mis postiljon küll tuua tahtis? See jääb meile kõigile veel saladuseks.. Igatahes ei ole mul kohvi kõrvale isegi reklaami lugeda..

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ebausk segab elu

Tee ise marinaad

Kummitab või?