Miks mul on hirm?
Eks ikka mõtted lendavad just siis kui pesen nõusid või teen miskit omaette, rahulikult. Täna nõusid pestes ütles Mia mul kõrval ämbi ämbi, see tähendab ämblikut. Ütlesin "Oh, on jah, eksole nunnu". Mia korrutab nunnu nunnu ämbi. Me ei karda.
Kas keegi on mõelnud, miks me midagi kardame? Mina igatahes olen viimasel ajal selle üle pikalt, laialt ja sügavalt mõelnud.
Minu pea ütleb , et kardetakse tänu oma kogemusele, eks? Aga mul ei ole ju kogemusi hiirte ja teiste närilistega, miks ma neid siis paaniliselt kardan?
Ilmselgelt on see õpitud foobia. Järelikult ma olen õppinud kartma neid elukaid oma lähedastelt. Kui nüüd järelemõelda, siis mu ema kardab hiiri ja ka tädi kardab hiiri.
Ma olen väiksest peale näinud kõrvalt endale väga tähtsaid inimesi, kes kardavad hiiri- järelikult on minu ajju juba imikust peale programmeeritud, et need on loomad keda peaks kartma.
Ükspäev oli Pipa tassinud surnud hiire maja ette ja oligi kõik. Sõna otsesesmõttes KÕIK. Mul hakkab alalõug värisema, silmad lähevad vesiseks ja klomp on kurgus. See on kirjeldamatult jube tunne.
Kirjutasin kohe Stennile, et mingi jube rott vedeleb meil maja ees ja rohkem koer õue ei saa enne kui tema koju tuleb. Stennile üllatuseks oli väljas vaid 4cm hiirepoiss (võibolla oli tüdruk). Igatahes, teistel nalja kui palju, aga mul hinges värin.
Kui te nüüd ei saa aru mismoodi saab ajju programmeerida midagi, siis näitena toon üldlevinud õpetuse: "Taldrik tuleb tühjaks süüa". A öelge kes käsib? Mitte keegi, aga see õpetus on meil kõigil peas ja seda mittejärgida on raske. Nii on ju meil õpetatud väiksest peale. Samuti on mul meeletult raske mitte karta hiiri.
Kas keegi on mõelnud, miks me midagi kardame? Mina igatahes olen viimasel ajal selle üle pikalt, laialt ja sügavalt mõelnud.
Minu pea ütleb , et kardetakse tänu oma kogemusele, eks? Aga mul ei ole ju kogemusi hiirte ja teiste närilistega, miks ma neid siis paaniliselt kardan?
Ilmselgelt on see õpitud foobia. Järelikult ma olen õppinud kartma neid elukaid oma lähedastelt. Kui nüüd järelemõelda, siis mu ema kardab hiiri ja ka tädi kardab hiiri.
Ma olen väiksest peale näinud kõrvalt endale väga tähtsaid inimesi, kes kardavad hiiri- järelikult on minu ajju juba imikust peale programmeeritud, et need on loomad keda peaks kartma.
Ükspäev oli Pipa tassinud surnud hiire maja ette ja oligi kõik. Sõna otsesesmõttes KÕIK. Mul hakkab alalõug värisema, silmad lähevad vesiseks ja klomp on kurgus. See on kirjeldamatult jube tunne.
Kirjutasin kohe Stennile, et mingi jube rott vedeleb meil maja ees ja rohkem koer õue ei saa enne kui tema koju tuleb. Stennile üllatuseks oli väljas vaid 4cm hiirepoiss (võibolla oli tüdruk). Igatahes, teistel nalja kui palju, aga mul hinges värin.
Kui te nüüd ei saa aru mismoodi saab ajju programmeerida midagi, siis näitena toon üldlevinud õpetuse: "Taldrik tuleb tühjaks süüa". A öelge kes käsib? Mitte keegi, aga see õpetus on meil kõigil peas ja seda mittejärgida on raske. Nii on ju meil õpetatud väiksest peale. Samuti on mul meeletult raske mitte karta hiiri.
Ma ei tea kuidas sellest vabaneda, aga ma tean, et Miat üritan ma kasvatada foobiavabalt.
Mida Teie kardate? Kas hirm on tekkinud kogemuste tagajärjel või on ka õpitud hirm?
Mida Teie kardate? Kas hirm on tekkinud kogemuste tagajärjel või on ka õpitud hirm?
Kui mulle hommikul kell viis kassi poolt ära näritud hiir voodisse tuuakse, siis ma kardan ka :D Üldiselt muus osas ma maal elades hiiri vms elukaid ei pelga. Kahju kui mõne surnuna leian ja kass sööma hakkab seda...
VastaKustutaVeel hullem kui öösel mõni ämblik mööda seina vabalangeb, otse mulle pähe, juustesse kuhu ta takerdub. Või mitmeid kordi kogetuna kui öösel ärkad selle peale üles, et ämblik (keda sa ju ei näe aga tead, et on see) mööda selga (ööriiete all!!!) edasi tagasi jookseb.
Mina kardan äikest ja lennukeid. Konkreetsed foobiad. Esimesega mitu väga halba kogemust ja viimaseid kardan eluaeg, nii kui mõistus võtma hakkas.
Okou, mõtlesin just, et kui kassid nüüd kevadel poegivad, siis üks kassipoeg leiab endale meie juures kodu..aga nüüd mõte kassist ja hiirest voodis...
KustutaÄmblike on siin majas jubepalju, ükspäev mõtlesin , et huvitav palju ma neid siin söönud olen, kui hambad laiali magan, aga õnneks kiire googledamine ütles, et ämblikud ei talu hingeõhku ja suhu ei roni.. jess :D