Põlva sünnitusosakond kinni?
Ma ei ole jaganud oma sünnituskogemust vist mitte kellegagi, aga otsus, et suletakse Põlva sünnitusmaja pani mind kirjutama just seda lugu.
Oli juuli 2016 algus , kui mul hakkasid valud. Pöördusime Tartu Ülikooli kliinikumi. Masin näitas väga pikki ja kõrgeid valusid. Emakakael oli kinni. Kõik. Kirjutati 100 no-spa tabletti.
Põrgu valud nädal aega. Kannatasin, nutsin, vingusin. Käisin oma arsti juures Tamme erakliinikus, kus olin ka arvel. Seal tuvastati samuti, väga tugevad ja pikad valud.
Möödusid veel mõned päevad.. asi läks aina hullemaks. Pöördusime TÜK-i sünnitusosakonda. Vastuse saime, et kurb on tõesti, et valud on pikad, aga mida teha ei ole - nii see sünnitus käibki.
Unetud ja pisarate rohked ööd.. Mõõdan valude vahesid telefoni tõmmatud äpiga. Valud on meeletud ja tihedad. Pöördusime TÜKi. Väga vahva vastuvõtt. Pandi aga aparaadi alla ja kurb tõsiasi, valud on , on ka tugevad ja pikad, aga auk on kinni kao ära koju. Puhkesin nutma, mille peale ämmaemand kukkus aga nähvama - " Perekoolis käisid vä?" mina vastu, et ei käinud."No mida sa ulud, siis sa ei teagi kuidas see sünnitus käibki, need pole mingid valud sul" Mina aga vastu, et ma ei tulnud siia nalja tegema, mul on pöörased valud juba nädal ja äpiga mõõtes on need ebanormaalselt pikad ja tihedad. Ämmaemand vastu aga sellepeale " Öösiti pead sa magama, mitte telefonis istuma". Ja nii mind koju tagasi saadetigi.
Järgmisel päeval otsustasime sõita Põlvasse.
Põlvas võttis mind vastu SAMA haukuv ämmaemand, kes tundus, et oli seal esimest korda, kuna sealseid masinaid ta ei tundnud.
Otsustati jätta ming jälgimise alla. Ja mis siis sai, valud ägenesid, aga "auk ikka kinni".
Tänu sellele, et sünnitusosakond oli tühi ja arstidel-ämmaemandatel oli AEGA ja TAHTMIST minuga tegeleda otsustati, et nii enam ei saa, midagi peab ettevõtma. Niisiis alustati Mia välja meelitamisega. Ma ütlen, et see ei olnud meeldiv ja haiglagi ei olnud meeldiv- tunne nagu oleks ajamasinaga sõitnud sinnaaega kui mina sündisin. See kõik oli täiesti tühine võrreldes selle personaliga, kel oli tahtmist, oskuseid ja kes olid inimesed, mitte liinitöölised. Minu sünnitusel osales osakonnajuhataja, kaks ämmaemandat ja üks põetaja, loomulikult ka Sten.
Pärast pikki tunde ja kõiki meetmeid ei jäänudki midagi muud üle kui mind lõhki lõigata.
Selgus, et Mia ei oleks saanudki kuidagi välja tulla, kuna ei olnud õiges asendis, kuigi ta väga väga tahtis välja tulla. Kahju, et Tartus ei viitsitud suure koormuse tõttu isegi mind lõpuni kuulata.
Sünnitusjärgne suhtumine oli nagu kusagil luksushaiglas. Personali suhtumine sinusse, kui klienti oli super. Inimesed olid niivõrd abivalmid ja jagasin meiega igasugust infot vastsündinutest, millekohta me ise ei oleks osanud kunagi küsida.
Me oleme siiralt tänulikud nendele töötajatele, kes tahtsid meid aidata ja ka seda tegid. Just nii peakski olema igas haiglas.
Kui haiglast välja saime, ütlesin , et siia tulen ma veel tagasi. Kahjuks me ei jõua sinna enam, aga TÜKi kus on hoopis loomaarstid, sinna ka ma ei lähe.
Oli juuli 2016 algus , kui mul hakkasid valud. Pöördusime Tartu Ülikooli kliinikumi. Masin näitas väga pikki ja kõrgeid valusid. Emakakael oli kinni. Kõik. Kirjutati 100 no-spa tabletti.
Põrgu valud nädal aega. Kannatasin, nutsin, vingusin. Käisin oma arsti juures Tamme erakliinikus, kus olin ka arvel. Seal tuvastati samuti, väga tugevad ja pikad valud.
Möödusid veel mõned päevad.. asi läks aina hullemaks. Pöördusime TÜK-i sünnitusosakonda. Vastuse saime, et kurb on tõesti, et valud on pikad, aga mida teha ei ole - nii see sünnitus käibki.
Unetud ja pisarate rohked ööd.. Mõõdan valude vahesid telefoni tõmmatud äpiga. Valud on meeletud ja tihedad. Pöördusime TÜKi. Väga vahva vastuvõtt. Pandi aga aparaadi alla ja kurb tõsiasi, valud on , on ka tugevad ja pikad, aga auk on kinni kao ära koju. Puhkesin nutma, mille peale ämmaemand kukkus aga nähvama - " Perekoolis käisid vä?" mina vastu, et ei käinud."No mida sa ulud, siis sa ei teagi kuidas see sünnitus käibki, need pole mingid valud sul" Mina aga vastu, et ma ei tulnud siia nalja tegema, mul on pöörased valud juba nädal ja äpiga mõõtes on need ebanormaalselt pikad ja tihedad. Ämmaemand vastu aga sellepeale " Öösiti pead sa magama, mitte telefonis istuma". Ja nii mind koju tagasi saadetigi.
 |
| Minu täpike on 27 juuli |
Järgmisel päeval otsustasime sõita Põlvasse.
Põlvas võttis mind vastu SAMA haukuv ämmaemand, kes tundus, et oli seal esimest korda, kuna sealseid masinaid ta ei tundnud.
Otsustati jätta ming jälgimise alla. Ja mis siis sai, valud ägenesid, aga "auk ikka kinni".
Tänu sellele, et sünnitusosakond oli tühi ja arstidel-ämmaemandatel oli AEGA ja TAHTMIST minuga tegeleda otsustati, et nii enam ei saa, midagi peab ettevõtma. Niisiis alustati Mia välja meelitamisega. Ma ütlen, et see ei olnud meeldiv ja haiglagi ei olnud meeldiv- tunne nagu oleks ajamasinaga sõitnud sinnaaega kui mina sündisin. See kõik oli täiesti tühine võrreldes selle personaliga, kel oli tahtmist, oskuseid ja kes olid inimesed, mitte liinitöölised. Minu sünnitusel osales osakonnajuhataja, kaks ämmaemandat ja üks põetaja, loomulikult ka Sten.
Pärast pikki tunde ja kõiki meetmeid ei jäänudki midagi muud üle kui mind lõhki lõigata.
Selgus, et Mia ei oleks saanudki kuidagi välja tulla, kuna ei olnud õiges asendis, kuigi ta väga väga tahtis välja tulla. Kahju, et Tartus ei viitsitud suure koormuse tõttu isegi mind lõpuni kuulata.
Sünnitusjärgne suhtumine oli nagu kusagil luksushaiglas. Personali suhtumine sinusse, kui klienti oli super. Inimesed olid niivõrd abivalmid ja jagasin meiega igasugust infot vastsündinutest, millekohta me ise ei oleks osanud kunagi küsida.
Me oleme siiralt tänulikud nendele töötajatele, kes tahtsid meid aidata ja ka seda tegid. Just nii peakski olema igas haiglas.
Kui haiglast välja saime, ütlesin , et siia tulen ma veel tagasi. Kahjuks me ei jõua sinna enam, aga TÜKi kus on hoopis loomaarstid, sinna ka ma ei lähe.
Kommentaarid
Postita kommentaar