Kannapööre - linnast maale

Elame ju Peipsi ääres, no mis elu see siin oleks ilma suitsukalata. Kas mäletate, et otsisime suitsuahju valmistajat?  Saime tookord palju pakkumisi ja siis asi hääbus. Ilusate ilmade tulekuga kasvas ka Stennil suitsuahju omamise isu ja nii me tellimuse sisse andsimegi. Oma ahju tellisime eraisikult, ning saime ahju kätte nädalaga. Kõik on täpselt vastavalt meie soovile tehtud. Samalajal kui me täna mõnusalt lumisel reedel ahju järel käisime jäid ämm ja äi kala puhastama. Vedas meil. No ja tõimegi ahju koju , panime paika ja asusimegi kütma ja kala suitsutama. No ma räägin küll meie vormis, aga tegelikult tegin ma ainult pilti ja sõin kala 😂 Mis ma öelda hoopis tahan on see, et meil on ahi ja Teil on nüüd suitsukala. Üritame ikka kord nädalas ahjule lepalaastu näidata. Hoidke siis meie  facebookil silm peal .

Oli üks täiesti suvaline teisipäev. Ei päris suvaline siiski ei olnud, see oli see kevade alguse teisipäev. Mia magab, ajan sõbrantsidega netis juttu. Kalpsan kööki lasen endale mõnusa latte, ise veel liigun tagasi suurde tuppa ja mõtlen, kas vaatan oma tobedat metskassi telekast või pigem pikeerin veel viimased tomatid ja piprad àra. Istun arvuti taha maha ja kuulen.. Kohvimasin lülitab end välja. Selge- see tähendab ju et lasi selle sortsu loputusvett ka mu latte sisse. No mis seal ikka, oma kohv, oma vesi. Ära lmselt ei sure. Lonksan kohvi ja istun läpaka taha. Kuulen heli "plönn". Teate seda heli? See on see heli kui sulle e-mail tuleb. E-mail gmail on mul viimaselajal koguaeg lahti, sest ootan ühte olulist ostsust. Kui otsus saabub siis räägin sellest ka. Võtan mina siis selle gmaili lahti ja vaatan ÕHTULEHT. Seest hakkas keerama ja uskuge mind see ei olnud sellest loputusveest seal kohvis. No ja ei olegi mingi reklaam, vaid õhtulehe ajakirjanik kirjutab mulle ja ...

Ma ei ole jaganud oma sünnituskogemust vist mitte kellegagi, aga otsus, et suletakse Põlva sünnitusmaja pani mind kirjutama just seda lugu. Oli juuli 2016 algus , kui mul hakkasid valud. Pöördusime Tartu Ülikooli kliinikumi. Masin näitas väga pikki ja kõrgeid valusid. Emakakael oli kinni. Kõik. Kirjutati 100 no-spa tabletti. Põrgu valud nädal aega. Kannatasin, nutsin, vingusin. Käisin oma arsti juures Tamme erakliinikus, kus olin ka arvel. Seal tuvastati samuti, väga tugevad ja pikad valud. Möödusid veel mõned päevad.. asi läks aina hullemaks. Pöördusime TÜK-i sünnitusosakonda. Vastuse saime, et kurb on tõesti, et valud on pikad, aga mida teha ei ole - nii see sünnitus käibki. Unetud ja pisarate rohked ööd.. Mõõdan valude vahesid telefoni tõmmatud äpiga. Valud on meeletud ja tihedad. Pöördusime TÜKi. Väga vahva vastuvõtt. Pandi aga aparaadi alla ja kurb tõsiasi, valud on , on ka tugevad ja pikad, aga auk on kinni kao ära koju. Puhkesin nutma, mille peale ämmaemand kukkus aga nähva...

Ma olen natukene venitanud selle postitusega. Mitte, et ma ei tahaks seda kirjutada või, et mul ei oleks millestki kirjutada, vaid see tähendaks nagu mingi etapi lõppu. Kuputatud on juba 6 nädalat. See kuptamine on saanud üheks minu igapäeva tegevuseks, umbes sama elementaarne kui hommikuti hammaste pesemine. Kui kahe nädala möödudes olin suhteliselt sinikaid täis, siis nüüdseks enam sinikaid ei ole ja juurde ka ei ole tulnud. Sel kuul olen ma põhirõhku pööranud reitele, kuid nüüd edaspidi kavatsen ühe intensiivse kuuri teha kõhupiirkonnale ja ehk saab ka Lõuna-Eesti supipaja sangadest ka lahti ;) Kui nüüd numbritest rääkida, kahe nädala möödudes oli mõlemalt reielt kadunud 2cm (Postituse leiad  SIIT! ), siis nüüd on see number juba 4cm. Palja silmaga ma erinevust ei märka ja püksidki midagi ei reeda, aga käega katsudes tunnen, et nahk on tunduvalt pehmem ja siledam, kui varem. Kasutada sain  magusmandliõli  ja  avokaadoõli , pean tunnistama, et minu lemmikuk...

Kellelegi ei ole saladus, et oleme kanavanemad. Me ei taha üldse oma last kellelegi hoida anda, no kui siis ainult viimases hädas. Mia on meiega spades kaasa käinud juba kolmandast elukuust saadik. Nüüd aga kus oleme harjutanud Miat oma vanaema ja vanaisa juures, oleme me juba päris kindlad, et jätta ta nende juurde päris terveks ööks. Ise aga lähme KAHEKESI spasse. Meile niiöelda koduspaaks on saanud Kubija spa Võrus. Miks? Sest seal on absoluutselt kõik okei. Sellessuhtes, et hea rahulik spa, korralik tuba, okei hommikusöök, hea lähedal ja suurepärane hind. Seekord siis jätsime väga valutava südamega Mia maha. Läksime oma spad "nautima". Absoluutselt iga laps keda nägime tekitas minus nii suuri süümepiinu. Kohe saabudes ootas meid protseduur niisutavad kindad. See protseduur on paketi hinna sees ja seda oleme me saanud nautida juba kolmas kord, seekord aga koos. PETTUMUS! Varasem sama protseduur on olnud esiteks ligi 7minutit pikem ja kordades nauditavam ja korralikum...

Kõigepealt alustuseks tahaks öelda kõigile aitäh, kes eile etendust vaatamas olid ja olid viitsinud juuksed ära pesta ja kleidid selga panna. Mõneaastatagune teatris käik jättis mulle halva maitse suhu, kui 1/3 külalistest olid kapuutsiga dressipluusides või t-särkide ja teksadega. Eks seekordki oli märgata mõni üksik suusakampsunit ja retuuse kandev naine, kuid üldpilt oli ilus. Nii ilus ja võimas, kõik olid vaeva näinud, vau. Kui nüüd teatri juurde minna, siis kohale jõudsime u 25 minutit varem. Rahvast oli palju. Sättisime end oma kohtadele istuma. Oh õudust, istusime rea otsas, ning absoluutselt iga mööduja pärast pidi ju püsti tõusma. Eriti palju sagimist ja segadust oli meist u 3 istet edasi, kus tundus, et oli väljastatud topelt piletid ja inimesed oleks pidanud üksteisele sülle istuma..kui aga teatritöötaja asja lähemalt uurima hakkas tuli välja, et üks seltskond tuli küll kohale, aga valel kuupäeval. Appi kui kohutav. Etendusest ise niipalju, et see oli vahva. Head näitlej...