Kannapööre - linnast maale

Eelmises postituses kunagi ammu ammu kui see ilmus, mainisin ma postituse lõpus, et üritame kord nädalas poes käia ja kui sellest midagi rääkida on siis ka kirjutan. Tegelikult on küll midagi rääkida. Postituse kirjutan sellepärast juba, et jube tihti küsivad sõbrad ja tuttavad selle kohta ja siis ma lihtsalt ei mäleta mida ma juba rääkinud olen ja kellele ja nii jääbki mõni tähelepanek edasi andmata. Kõigepealt tahan ära öelda, et tegemist ei olnud mingi jubeda säästu ajaga ja isegi ei ajendanud meid sellist kord nädalas poodlemist tegema raha vaid see tohutu ületarbimine ja raiskamine. See hunnik toitu mida me tegelikult ära viskasime oli metsik. Näiteks viimane piisk karikasse oli see, kui avastasin külmkapist kinnise paki piima, mille tähtaeg oli juba 2 nädalat möödas. No okei, meil on koer, aga aegunud piima me talle ju ei paku ja üldse selliseid toite millel on juba hall karvane kasukas selga kasvanud. Tohutus koguses pildusime minema kooke, millest oli max pool söödud. ...

Hommikuti paneme me teleka käima ja õhtul enne magama minekut kinni. Lihtsalt nii see meil käib, kui palju me sealt üldse midagi vaatame on iseasi, pigem laseme kõik selle kiirelt läbi. Mõned asjad sealt ei jää ka märkamata tänu Miale. Enamus asju on rubriigis: Emme ma tahan ka seda! Näiteks tuli ta ükspäev minu juurde ja lausus: "Emme, seal on naisel kukeseen." No olgem ausad, me teame kõik unepealt, mis reklaami ta mõtles.  "Meil on külmkapis kukeseen" On jah, ma ei hakka ju 2 aastasele seletama mis reklaam see tegelikult on, niigi peame talle seletama juba väga palju teemasid mille võib kokku võtta nii -"Ma ei taha, et sa teaks või Ma ei taha seda seletada" Ja siis loomulikult "Oh, valel ajal", minu arust väga õnnestunud reklaam, laulame seda Miaga lausa koos ja see kummitab veel mitu tundi otsagi. Igatahes kui on olukord oh, valal ajal, siis lähme apteeki seda laulma, sest tegelikult ma ei mäletagi, mis preparaati reklaamiti. Aga o...

Teate, ma ei tea, kuidas teiega lood on, kuid mina ei kannata absoluutselt kui keegi topib oma nina minu asjadesse. Ütlen kohe ära, et tegemist ei ole meie väikse külapoega siin, sest siin topib poemüüa nagunii koguaeg oma nina toidukorvi, aga teeb seda kuidagi toredalt. Küsib mis õhtul süüa teed  või räägib mõne toote kohta kuidas tema seda kasutab ja kuidagi lahe olek on, selline chill. Käisime eile poes ja valisime käru igasuguseid asju täis. Teeme veebruaris eksperimenti, kus käime vaid kord nädalas poes. No elame näeme kuidas asi lõpuks kujuneb, saab näha ehk ka saab postituse kui midagi on üldse sellekohta kirjutada. Tiirud tehtud ja aeg kassasse suunduda. Seisan Miaga kassa otsas ja pakin oma toidukotti kui müüja lööb läbi kobaratäie banaane ja ütleb, need banaanid on mürgised, mida toorem seda mürgisem. Vastasin viisakalt, et meil on kodus nii soe, et homseks on need banaanid juba küpsed. Teate, kellelegi ei meeldi targutajad. Ma olen elu aeg eelistanud kõvemat ...

Eile õhtul sai siis umbes 12 ajal meie teleprogramm läbi ja hakkasime magama sättima. Mia pani end riidesse ja sukeldus voodisse, senikaua kuni mina veel uimerdasin ja sättisin, kuulsin Mia toast kurja häält mis karjus "Ma ei saagi mahuda siia!" lähen siis vaatan ja mida ma näen... sajad kaisukad on Mia voodi vallutanud ja tõesti, minu laps ei mahugi enam voodisse. Tegin ka siis kurja häält ja ütlesin, et tehke palun ruumi ja lubage minu tütar ka voodisse magama. Mõtlesin, et sellega siis asi lahenebki, aga EI. Mia sai hoopis minu peale vihaseks, et mina seal käsutan. Pakkusin variandi, et need niiöelda "vähem kallimad" võiksid ju magama minna teisele poole voodit, näiteks sobiks sinna see suur kollane minion ja üks kõvemat sorti koer ja noh üldse need suuremad elukad, aga kus sa sellega. Hakkasime sättima. Nii, kaelkirjak ja väike kaelkirjak peavad magama koos, sest targalt öeldi, et see on emme ja laps. Siis on veel voodis ahvipoiss ja ema. Just ahvipoiss ja ema...

Ma tean, et see on jäätise ikoon tegelikult :D Nagu öeldakse, suurtel lastel suured mured ja väikestel väiksed. Meie tsikk on aga märkamatult suureks saanud ja eile õhtul sättis ta end meie voodise ja meie vahele magama. Tegelikult küll mitte magama, vaid nõudis, et emme räägiks peppa-george juttu. No hell no, palun mitte ainult peppat. Mitte, et mul peppa vastu midagi oleks, aga ma ei suuda päeva lõpus enam mingeid asju välja mõelda. Suudan vaid öelda, et elasid kord peppa ja george ja ongi tühimik mu peas. KÕIK. Ja kui ma üritan meenutada mõnd Peppa multikat, siis ei tule ka mitte midagi meelde, samas kui need meil telekast vahel jooksevad olen ma justkui kõiki ju näinud ja tean täpselt kes-mida kohe ütlema hakkab. No okei, ütlsin, et räägime parem oma tänasest päevast. Ja  nii ta vuristaski: Mamma tõi šokomuna,kollase, draakon oli sees. Vaikus. Õhksoojuspump puhub maheda uinutava häälega, toas on soe, mõnus on olla oma sulgkerge pilvekese teki all. Sulen silmad, tunne...

Põhimõtteliselt hakkan ma kolima. Ja te küsite, et mis mõttes? No jah, olete ju isegi märganud, et siin blogis on ammu vaikus. Ja teate miks? Sest ma ei oska lihtsalt millesti kirjutada enam. Kui ma kirjutaks sellest kui halvaks lapseks on Mia muutunud alates lasteaeda minekust, siis mis see halamine ikka aitab? Ja kes viitsiks üldse lugeda teiste inimeste nuttu ja hala, kui niigi on sügisesed päevad hallid ja päevad juba pimedad ja masendavad. Või, et teeme remonti?! Jah teeme, ma ei tea ehitusest mitte kärbse mustagi ju. Lihtsalt niisama suu või näpud soojaks ei ole ka mõtet siia kirjutada. Pealegi, mis see teile kui lugejatele annab, kui kirjutan, et suurte abilistega sai põrand ülesse võetud ja tühjaks tassitud ja me ei leidnud põranda alt mitte midagi?! No okei, me hoidsime tegelikult hinge kinni, et sealt ei tuleks välja mingeid vahvaid üllatusi, aga ikkagi, see on nii igav lihtsalt. Tõstke käsi, kas kedagi huvitaks mitu pakki penoplasti meil suurde tuppa läheb... ilmselt ei t...