Kannapööre - linnast maale

Kurb on olla rumal. Ma ütlen ausalt, ma ei tea taimekasvatusest mitte midagi. Ma olen oma elus kavatanud ainult kaktust, chillit ja basiilikut. Isegi till ei tahtnud minu juures kasvada, aga sellele sain alles hiljuti vastuse, et ega ta tegelikult tahagi potis kasvada. Ja nüüd on meil umbes pool poolest hektarist täis kasvuhooneid ja põllumaad. Mul on seal kapsaid, lillkapsaid, herneid, sibulat, peeti ja isegi kaalikat, jah kaalikat , ennast ajab ka natuke naerma. Ja ma ei tea taimekasvatusest endiselt mitte kottigi. Äge eks. Ükspäev hakkasin rohima ühte küngast, mis meil siin on. Künka otsas kasvab lavendel, murulauk, talisibul, longus lauk ehk nartsissileheline lauk, pune, kortsleht ja ilmselt veel ja veel palju muid maitsetaimi, millest mul veel aimugi ei ole. Üli vinge tundus et terve küngas on täis lehtpeterselli. Ämm kinnitas, et justkui tõesti on tegemist peterselliga. Järgmisel päeval aga tuli külla tädi, kellega peterselli uurides ja puurides tuli välja, et tegemist on si...

Täna hommikul ärgates oli selline tunne, et olen eile käinud maratoni jooksmas. Mu reielihased on kohutavalt valusad. Voodist oli raske välja saada, korra kaalusin varianti, et lihtsalt veeretan end kuni voodi otsa saab ja kukun kolksti põrandale. Samakiiresti tekkisid mul pildid edasisest, ehk kuidas ma siis püsti saan, see on ju veel valulikum. Tõusin voodiäärele istukile ja tegin viimased jõupingutused, et saada püsti- oh seda tunnet, nagu oleks elevant turjal. Aga mis selle põhjustas? Õige vastus- maaelu. Tegelikult oli eile üks tore pühapäev, kus pool suguvõsa tuli kokku ja kõik aitasid meil kasvuhooneid kiletada ning põldu harida. Võite nüüd mõelda, et mis sellest siis teha on, aga kui sa soovid kuuajaga muruplatsist saada korralikku põllumaad, siis oled peast ikka natuke põrunud. Noh umbes samapalju nagu meie. Hakkasime vagudelt murumättaid puhastama ja siis juba juurikaid külvama. Ülimalt vinge töö teoorias, praktikas aga palju raskem. eriti raskeks tegi veel fantastiline...

Täna hommikul ärkasin juba kell 9. Okei see ei ole ime, sest tavaliselt olen ma juba varem üleval. Mia magab.. Lülitasin telefoni sisse ning asusin päevauudiseid lugema või pigem siis ööuudiseid? Kõigepealt andis facebook mulle märku, et 6 aastat tagasi olen jaganud sellist pilti: Niisiis saigi tänane päev alguse. Kerisin edasi ja POMM, kohe hommikul paistab mulle vastu uudis kuidas täna jõudsime viie aasta kõige kõrgema kütusehinnani. Hakkasin reflekteerima (Refleksiooni defineeritakse kui aktiivset teadvustatud indiviidi tegevuse või tegevuse aluseks olevate väärtuste, uskumuste või arusaamade isiklikku või toetatud analüüsiprotsessi, mille tulemusel toimub indiviidi seni kasutatud lahenduste, strateegiate ja toimimise muutmine või säilitamine tuleviku arengut silmas pidades, kujunevad uued teadmised, toimub õppimine ja käitumise muutumine) Ja jõudsin järeldusele, et Stennil on iga päev sõita u 120 kilomeetrit, auto keskmine tarbimine TEMA sõidustiiliga on umbes 7l/100...

Mingi aeg tuli Maximasse delimano kampaania ja loomulikult sirvides seda kampaanialehte, tundus mulle, et just kõiki asju on mul sealt vaja. No alustades sibulahakkijast ja lõpetades hakklihamasinast. Ja nii ma hakkasingi kleepse koguma, ükspäev avastasin, et näe ongi kõik koos ja otsustasin, et esimesena ostan smuutiblendri. Minu teine pool muidugi üritas mind veenda, et see on ebamõistlik ost ja see blender jääb nurka seisma. Ah mida need mehed kah köögiasjadest teavad?! Lubasin suure suuga, et hakkan talle iga päev jäätisekokteili tegema. Elame-näeme. Samas lugesin ka kusagilt blogija välimäärajast, et sa ei ole siiski PÄRIS blogija, kui sa ei ole teinud vähemalt ühte smuutikuuri või kui sa ei toitu smuutidest. No halloo, selle vea pean ma nüüd küll ju kohe ära parandama , sest  endaarust olen ma küll peaaegu õige blogija. Päris ausalt, ei ole ma väga vedela toidu armastaja, eelistan siiski tahkemat toitu ja eks küll vanemaseas saab seda vedelamapoolset toitu ka tarbida. Aga...

Kuigi kalendrisse vaadates näen, et oleme siin elanud vaid täpselt viis kuud, siis tunne on küll teine - tundub nagu aastaid. Pean tunnistama, et päris kõiki nurki ei olegi ma läbi jõudnud tuustida, aga ükspäev ootas mind nurgataga üllatus. Vikipeedia ütleb nii : Üllatus on lühiajaline emotsioon, mida tuntakse ootamatu sündmuse puhul. Üllatus võib olla nii positiivne, negatiivne või neutraalne tunne ja esineda erineva intensiivsusega. Üllatust võib esile kutsuda ootamatu kohtumine, ootamatud sõnad, kingitused. Üllatusega kaasnevad sõltuvalt inimese tüübist ka füüsilised reaktsioonid nagu punetus, "suurenenud" silmad, naermine, avanenud suu, keha või kehaosade liikumine, kontrollimatud hüüatused. Minu üllatus oli positiivne, seda põhjustas ootamatu kohtumine ja toimus ka füüsiline reaktsioon silmade suurenemise näol.  Okei, te arvate, et nägin nastikut või karu või mõnda looma, aga tegelikult oli üllatuseks kuuri nurgatagune karulauku täis. USKUMATU! Kujutate ette,...

Paar nädalat tagasi leidsime netist kuulutuse, et kassipojad on ära anda. Reageerisime kohe kuulutusele ja nii läksimegi kassi välja valima. Kohale jõudes selgus, et kassipojad on veel nii väikesed, et koju neid ei saa. Valisimegi välja endale triibulise ja jäime kõnet ootama, kuna kassipoeg peaks valmis olema. Neljapäeva see kõne tuligi. Panin kokku kinkepaki kassiomanikule ning sõitsin kassile järgi. Tõin kassi koju. Seda siirast rõõmu Mia poolt, ta oli lausa õnnest lõhki minemas ning ei osanud eriti oma emotsioone väljendada, ta oli justkui tumm ja näol oli kergelt kahtlev muie. Talle justkui ei jõudnud kohale, et tal ongi päris oma kass. Mina olen kassiinimene ja Sten on kassiinimene, aga Mia - tema armastus kasside vastu on topelt sama suur kui meie kassilembus kokku. Koju jõudes aga elevuse asemel hakkas peakohale tekkima pigem üks suur murepilv- kass limpsib küll piima ja hapukoort, aga kõik see peaks ju teisest otsast väljuma. Seda aga ei olnud.. Jube noh, magamata öö ka...

Kätte on jõudnud lõpuks kevad ja seoses sellega ka väga kiired ajad. Kõikvõimalikud tööd kuhjuvad ja ööpäevas jääb justkui tunde liiga väheks. Seoses kevade ja suurte ülesannetega, mille me tegelikult ise endale kaela oleme ostnud, otsustasime pidada maha mõned üritused. Näiteks nädalavahetusel toimus meil üritus: Puupakkude tassimine ning korrektne ladustamine puukuuri. Üritus ei olnud kahjuks väga menukas - süüdistan puudulikku turundusplaani ning seetõttu pidime hakkama saama ämma ja äia abiga. Pühapäeva toimus meil majaümber üritus -  Künname kõik ülesse! Kahjuks ise me sellest osa ei võtnud, selle ürituse korraldasid hoopis naabritüdruku peigmeste kari. Jama on selles, et olen planeerinud oma Peipsi sibula vaod hoopis teise kohta ja eriti kurb on see, et tänu songitud teele ei saa me endiselt maja ette parkida. Ja no sibulate jaoks pean ikka traktori tellima - milline raiskamine. Täna suurepärasel teisipäeval toimus meil Puulehtede riisumise õpituba algajatele ...