Kannapööre - linnast maale

Kas Teil on mõni eestlasele iseloomulik ebausu komme? Muidugi on, levinum on ilmselt see, kui must kass läheb üle tee, siis sülitatakse üle vasaku õla 3 korda.  Lisaks sellele musata kassi ebausule on mul veel paljugi teisi ebausu kombeid , millest hakkasin eile mõtlema voodis enne magama minekut. Inimene peab ju millesegi siiski uskuma 😄 Ja mis ma ka siis välja mõtlesin? Ebausk segab minu elu. NB! Kui Te nüüd loete seda ja endale külge haagite mõne ebausu kombe, siis welcome to my world. 1) Elusolendist ei tohi üle astuda- kasv jääb kinni. Täitsa nõme komme, koer ja laps vedelevad alatihti kusagil teepeal ees ja ma ei saa neist üle astuda- ehk jääb kasv kinni.  2) Kui hommikul vasaku jalaga voodist välja astud , saab terve päev olema rikutud. Kes veel hommikuti üritab parema jalaga voodist välja astuda? 3)Kui näed langevat tähte siis tuleb soovida ja soov läheb täide. Me kõik soovime kui täht langeb, eks? Päris veider. 4) Enne uksest väljumist tule...

Tegelikult ei olegi me kadunud, isegi ära külmunud ei ole. Lihtsalt on praegu selline aeg, kus teha on palju ja samas nagu mitte midagi. Ev100 pidustusi pidasime lausa kaks korda. Reedel perekonnaga ja laupäeval sõpradega. Ma olen alati mõelnud, et siin majas on imelik energia. Siin justkui kell jääb seisma, aga tegevus käib edasi. Eile õhtul olid kell 11 külalised juba läinud, pidulaud tühi, pingviinid vaadatud, kesvamärjuke otsas, mehed saunast väsinud, lapsed jonnised ja naised vihased. Kõlab küll jubedalt, aga tegelikult on üks igati vahva õhtu, eks selletaga ole just õiged inimesed, just need inimesed, kellega koos olles on sul mugav ja hea. Mis siis, et Eesti vabariigil oli sünnipäev, saime meie ka kingituse - ahjuroobi. Palun vaadake seda. Kas olete näinud ilusamat ahjuroopi kui see on? See on kordades uhkem kui musketäride mõõgad olid. Ja mis eriti uhke , ahjuroobile on põletatud "Kannapööre linnast maale". Eks meil siin saab nalja ka või pigem mina olen sa...

Ma tean paljusid inimesi, kel on huvitavaid kiikse. Ükspäev sattusin tuttavaga köögilaua taga kiiksudest rääkima ja praegu tundub, et võib-olla tahaks keegi teine ka lugeda ja naerda. Või hoopiski sarnasusi leida? 1) Mul peab alati taustaks telekas käima. Jap, telekas käib mul terve päeva, avan ärgates või koju tulles ja sulgen alles enne magamaminekut. 2) Ma ei saa süüa kala, mida olen eelnevalt elusana näinud. 3) Ma ei joo piima, küll aga joon lattet ja palju. 4) Wc-paberi rull peab jooksma õiget pidi, vastaseljuhul ma lihtsalt tõstan selle ümber, ükskõik kelle vetsus ma ka ei oleks. 5) Taldrikud peavad olema suuruse järjekorras riiulil, mitte segamini virnas. 6) Ma ei saa öösel magada, kui magamistoas on peegel. 7) Mulle meeldib keldrilõhn, muideks Stennile ka. 😶 8) Üksi kodus olles peavad mul põlema kõik tuled. 9) Rahakotis ja ka nn mustadeks päevadeks kogutud raha peab olema alati suuruse järjekorras ja ühtepidi. See kiiks on tulnud küll mingi 5 aastat tagasi, kui kke...

Maaselits on aga setode vastlad. Kuulutus, millepeale kohale ilmusime oli selline: Rahvalikud laulud kõlasid, pliini küpsetati ja seda sai ka süüa, pillimäng oli täitsa olemas ja isegi see püürhäll oli töös. Mida rohkem plakatis lubati, sellest pärishästi aru ei saagi.. See ongi see püürhäll, ja isegi mina sain selle hobesega sõita, tänks Sten hoo eest. Mia tahaks ka niiväga juba suurte laste kampa saada   Kuivatatud õuna tee(kukeseenemaitsega ja magusam kui kokakoola) Ja kujutate ette, TASUTA pliinid Kohalikud Tegelikult on tsäimaja üks vahva koht ja mis peamine, seal on maitsvad söögid. Ehk kel asja värska poole, sel mõistlik sealt läbi hüpata..kasvõi kanu vaatama :)

Poes käies on igalühel meist mõni riiul, mis meid eriti paelub. Mia leiab igas poes üles kõrremahlad ja seisab seal riiuli ees suurte säravate silmadega. Stenni hoiab kinni alati vorstide lett, ta uurib igat suitsuvorsti seal ja ei suuda kunagi valida. Minuga on aga raskemad lood. Mind on alati paelunud mahetoodete riiulid. Kui sisenen poodi ja minu lemmik osakond paistma hakkab tõmban kohe käigu alla ja loivan aeglaselt riiulieest läbi, silmates kiirelt üle, mida huvitavat seekord riiulil paistab.Tavaliselt on seal ka muid huvitavaid tooteid, millest inimesed tihtipeale mööda kõnnivad, teadmata isegi mida neist valmistada või mida need endast kujutavad. Mina seda asja siiski nii ei jäta ja tahan Teile näidata, mida head saab teha spelta kruubist. Kes ei tea, siis spelta nisu on täitsa Eesti värk ja ürgne nisusort, mis sisaldab endas lausa kaks korda rohkem toiteväärtust kui tänapäeva nisusordid. Õiget speltanisu saab vaid kasvatada mahepõllunduse meetodeid kasutada, niiet täi...

Panen kirja siia viis põhilist küsimust, mida minult on küsitud pärast esimest kupupostitust K: Kas kuputada on lihtne? V: Ei, absoluutselt ei ole lihtne, kui sul on väike laps, kes on kuputamise ajaks alati kohal ja karjub "siia siia", ise näpuga oma jalale näidates. No ja eriti keeruliseks teeb asja see, kui sul on koer kes meeleheitlikult üritab su õliseid jalgu limpsata. Muusosas ei ole seal mitte midagi keerulist. K: Kas kuputada on valus? V: No ei hakka valetama , on jah. Esimesed 2 minutit on põrguvalu, aga lohutuseks ütlen, et läheb kiirelt üle ja  nagu öeldakse "ilu nõuab ohvreid". K: Kas sinikad ka tulid? V: Ikka tulid, siiani tulevad. Aga ilmselt olen sinikates ise ka süüdi. Kui kupu jätad vaakumisse ühele kohale ja ise üritad kätega vehkides koera tõrjuda, siis mis sa ikka muud loodad saada kui sinikat. K: Kas päriselt ka töötab? V: Ma usun küll, ja mitte asi ei ole uskumises, vaid päriselt on nahk parem- siidisem ja pringim. Loomulik...

Eks ikka mõtted lendavad just siis kui pesen nõusid või teen miskit omaette, rahulikult. Täna nõusid pestes ütles Mia mul kõrval ämbi ämbi, see tähendab ämblikut. Ütlesin "Oh, on jah, eksole nunnu". Mia korrutab nunnu nunnu ämbi. Me ei karda. Kas keegi on mõelnud, miks me midagi kardame? Mina igatahes olen viimasel ajal selle üle pikalt, laialt ja sügavalt mõelnud. Minu pea ütleb , et kardetakse tänu oma kogemusele, eks? Aga mul ei ole ju kogemusi hiirte ja teiste närilistega, miks ma neid siis paaniliselt kardan? Ilmselgelt on see õpitud foobia. Järelikult ma olen õppinud kartma neid elukaid oma lähedastelt. Kui nüüd järelemõelda, siis mu ema kardab hiiri ja ka tädi kardab hiiri. Ma olen väiksest peale näinud kõrvalt endale väga tähtsaid inimesi, kes kardavad hiiri- järelikult on minu ajju juba imikust peale programmeeritud, et need on loomad keda peaks kartma. Ükspäev oli Pipa tassinud surnud hiire maja ette ja oligi kõik. Sõna otsesesmõttes KÕIK. Mul hakkab alalõug...

Ojee, ongi kätte jõudnud see üks päev aastas, kus võib süümepiinadeta näost sisse ajada lugematul hulgal saia ja vahukoort. Silm ka ei pilgu. Teate ikka, et vastlapäev on päev enne varakevadest seitsmenädalast suurt paastu. Haha , hea töö esivanemate poolt - kõik viimseni läbimõeldud eks. Tegelikult ju 20.sajandil toituti aastaaegade järgi ehk siga tapeti mardipäeval või jõuludel ja siis jaotati sealiha kõik talve peale ära. Tänaseks ehk vastlapevaks olid ainult seajalad järele jäänud ja just seetõttu neid söödigi. No ja sellest ka nimetus lihaheitepäev. Ja nüüd siis oligi liha otsas, kanad veel ei munenud, lehm ei olnud veel lüpsile hakanud ja no mis sa teed, ongi aeg paastuks. Mitte miski ei olnud juhuslik. Eesti vastlapäeva kombestikku kuulub ka kelgutamine ja pikk liug ennustas just eesootavaks suveks head linakasvu. Lina me kasvatama ei hakka, aga liu tegime ikka Miaga juba ära. Äkki laieneb muudele köögiviljadele ka. Põidlad pihku eks😉 Mägi oli küll nigel, aga ausalt jo...

Täna hommik on kuidagi teistmoodi. Tegelikult on nüüd iga järgnev hommik erinev eelmistest hommikutest. Meie hommikud algavad nüüdsest ideaalse kohviga. Uskumatu, mu unistused ja soovid saavad päevpäevalt teoks. Teate, isegi hirmutav on, sest mis saab siis, kui kõik soovid on täitunud? Kas siis ongi elu läbi? Või tekivad uued soovid? Pean häbiga tunnistama, et varem ostsime me kõige odavamat piima, olen veendunud, et eesti lehmadega neil piimadel ei olnud vähimatki seost. Ostsime alati kõige odavamat, sest kasutasime piima ainult kohvil ja tervet liitrit ära ei jõudnudki kasutada, enne jõudis tükki minna. Nüüd aga on meil Saeco Picobaristo täisautomaatne kohvimasin, mis valmistab meile lihtsalt siidiseid lattesid ja äratavaid espressosid ja no lisaks veel 11 erinevat jooki. Seega varsti vajame me vist lehma. Oeh, parimad hommikud algavad ikka perfektsete kohviga. Ja lisaks on see ka  suur kokkuhoid, sest igal hommikul tööle sõites ostis Sten mõnest tanklast kohvi, seega ...

Oh ja nagu niuhti on möödunud juba kuu majaostust ja blogi pidamisest. Panime kirja 12 asja mis on meile selgeks saanud selle kuu jooksul. 1) Kahekuuse koera kasvatamine on keerulisem kui poolteist aastat inimlast kasvatada. Siia rohkem midagi selgituseks lisama ei peagi - kõik on öeldud. 2)Kui arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis istu, oota, saab ikka. See käib ideaalselt selle päeva kohta kui veetorud külmusid ja vannituppa vesi enam ei jõudnud. Järgmine õhtu andis boileril mingi jubin otsad ja olime ilma ka soojast veest köögis. 3)Külalisi käib palju ja tihti. Tegelikult selle üle väga ei kurdagi, tore on, aga pidage meeles - Külalised ja surnud hakkavad kolmandal päeval haisema. 4)Omavahelised suhted pannakse proovile. Kohustusi on palju, tegevust on palju, aga jõudu ja aega on vähe. 5)Me ei olegi nii laisad kui varem paistsime . No eks oma "asi" paneb rohkem liigutama ja pingutama. 6)Telekast ei ole enam midagi vaadata. No täitsalõpp, meil on ...

Tegelikult on Sten maininud, et talle ei meeldi, kui teised loevad mida me sööme. Sorri, aga ma olen terve päev õhtusööki valmistanud, oleks lausa patt mitte jagada. Kõik algas sellest, et panin kell 2 päeval ahju kütte, ei mitte sellepärast, et külm oleks olnud, vaid põhjus oli lihtsam - tahtsin õhtuks süüa. Hull värk on ikka selle puuahju ja puupliidiga majandamine. Ma ei ütle, et see on võimatu või tüütu, aga vähemalt 20 sammu pean alati ette mõtlema. Organiseerimisoskus areneb mühinal, seda on lausa kõrvaga kuulda. Igakord kui ma ahju või pliiti kütan lappan enne tule alustust vanad ajalehed läbi. Mul siin 2014-2015 õhtulehed ja maalehed. Loen alati horoskoopi- veider kiiks. Täna oli lehes toidukaupade reklaam ja hinnad ajasid mul silmad punni - kas tõesti oli kunagi toidukaup nii odav. No ja palun tulemus on Teie ees: Rebitud bbq sealiha, kartulipuder röstitud šampinjonide, tomatisalsa ja peedi-porru salatiga. Uskuge mind - see oli oivaline. Nagu öeldakse - kui lähe...

Ah tavaline esmaspäev, Stennil ka puhkepäev, koeraga arstil käidud, õhtusöök söödud. Võiksin teile oma päevast lähemalt rääkida. Näiteks, kuidas kell kuus hommikul Pipa Mia mingi jubedalt lärmava mänguasjaga mängima hakkas või kuidas koer pärast vaktsiini terve auto täis oksendas, aga mitte sellest ei viitsi ma rääkida- ehk teid ei huvitagi. Räägin parem, kuidas Sten oma meilil käis. Lisaks mõnele arvele oli seal postkastis kiri pealkirjaga:  "Aeg kolida maalt linna elama?" Ühe kinnisvarabüroo( kelle teenuseid ka kasutasime) blogi sissejuhatus algab nii - " Elustiiliblogid on täis unistusi ja kogemusi linnast maale kolimise võludest, kuid reaalne statistika näitab kahjuks vastupidist tendentsi." " Idülliline maaelu ei paku enam väärtust.." #mittemidagieioleenamöelda

Heliseb telefon, sealt kostuv hääl küsib: A mis me täna sööme? A kust mina peaksin teadma? Aga mina ka ei tea!?  ja nii on ülepäeviti. Igakord kui ma kuulen küsimust a mis me sööme tekib mul sekundiga mingi allergiline reaktsioon, vererõhk tõuseb ja kõrvadest hakkab auru tulema. Miks mina pean otsustama KOGU AEG mida teised süüa tahavad? Ma arvan, et isu kui selline, on keha märguanne. Ausalt , mina küll ei tea mida minu pereliikmete keha vajab või mis isu neil täna on.. või siiski? Mialt küsides, mida ta süüa soovib tuleb alati sama vastus kas "kommi" või "katul" ja Stennilt küsides tuleb "ma ei tea" või "ükskõik" , vot need ongi minu pere lemmiksöögid. Mmm, kui maitsev eks ;) Ma ei ole isekas, sellepärast ma ei tahagi otsustada koguaeg mida keegi sööma peab. See oleks sama nõme kui sõbrannadega sööma minnes dikteeriksin, mida keegi sööma peab. Palun mehed, öelge ükskord mida te süüa tahate, me naised ei ole hiromandid. ...